Ordu loomine
Rüütliordude tekkimise ajalugu ulatub lausa esimeste ristisõdade aegadesse.
Pärast Jeruusalemma vallutamist 1099.aastal moodustati mitmeid ordusid, millest üks on suutnud vastu pidada kõikidele ajaloolistele sündmustele ,tänaseni säilides suveräänse organisatsioonina, olles teisel kohal, oma ajaloo ja pideva eksistentsi poolest, pärast Paavstiriiki, mida nüüdseks tuntakse “Vatikani” nime all.
Alustades elamist vallutatud Jeruusalemmas, ristisõdijad olid avastanud kristliku hospitali.
Haigla, mille ajalugu ulatub lausa 7. sajandi algusesse, mil Gregorius Suur 600. aastal oli saatnud, Abtihärra Probusi, palverändurite meditsiiniasutuste ehitamiste organiseerimise eesmärgiga. Aastal 800 laiendati haiglat Karolingide korraldusel. Järgneval perioodil haiglat oli ehitatud, laiendatud, hävitatud ning uuesti taastatud. Viimne taastamine oli toimunud 11. sajandi keskel, vahetult enne Esimese Ristisõja sündmusi.
Itaalia, Amalfi linna kaupmehed, mis tollal oli iseseisev kaubanduslik vabariik, said Egiptuse kaliif Ali-al-Zahiri hävinud haigla taastamisloa.
Toona oli Pühale Maale teekond pikk, raske ja ohtlik ning seetõttu vajasid paljud palverändurid Jeruusalemma jõudes meditsiinilist abi.
Kaupmehed, taastamistööde lõpus, olid haiglat kaunistanud oma linna vapi st. Amalfi kaheksatipulise ristiga, tänapäeval tuntud kui “Malta rist”
Linna piiramisel haavatud ristisõdijad vajasid samuti meditsiinilist abi. Mõned taastunutest asusid omasoodu haavatuid rüütleid aitama.
Hiljem, oli loodud rüütlite eriüksus, patrullimaks palverändurite teekonda Jaffa rannikult, kuhu saabusid laevad Euroopast, Jeruusalemma´ni , mis asub sisemaal.
Rüütlite ülesandeks oli palverändurite palverännaku lõpuleviimise ohutu tee tagamine, kaitsmaks rändureid kohalike jõukude rünnakute eest.
Tulemuseks haigla ümber kujunes organisatsioon, mille rajajaks benediktiinimunk Gerard. Kuna haigla asus varem hävitatud Püha Johannese kiriku kohal, hakkasid rüütlid end johanniitideks või lihtsalt hospitaliitideks nimetama. 15. veebruaril 1113. aastal andis paavst Paschalis II välja bulla, milles tunnustati Johannese Jeruusalemma Hospitaliitide Ordu eksisteerimist ja võttis selle oma Püha Tooli kaitse alla.
Sellest hetkest algab Ordu ametlik eksistents, mida hiljem hakatakse kutsuma Malta Orduks. Siiski kulub veidi üle 400 aasta enne, kui Ordu kolib Maltale, oma alalise asukohale.
Ordu Pühal Maal
Esimese ristisõja lõpus oli, Jeruusalemmas ja selle ümbruskonnas, asutatud mitmeid kristlikke riike, andes hea võimaluse hiljuti loodud ordude, sealhulgas Hospitallerite arengule. Euroopast saadeti lisajõude – noored rüütlid liitusid ordudega. Olles Euroopa aadlisuguvõsade esindajad, primogentuuri printiibi tõttu puudus neil pärimisvõimalus. Noored rüütlid olid sunnitud oma militaarset õnne Levandi aladelt otsima.
Lisaks hakkasid ordud saama maatoetusi Euroopa kristlikelt valitsejatelt ning kindluseid Pühal Maal. Seda tehti turvalisuse tagamiseks, oma kohaloleku laiendamiseks ja kristlike kuningriikide mõju tugevdamiseks hiljuti vallutatud aladel.
Üks kuulsamatest tsitadellidest, mis Hospitaliitide Ordu saanud on Krak des Chevaliersi kindlus.
Kindlus asub tänapäeva Süüria aladel.
2014. aastal, Süüria kodusõja ajal sai tsitadell tõsiselt kannatada.
Juhtimise tõhusatamiseks Ordu lõi enda infrastruktuuri, mille tulemuseks tekkisid uued administratiivjaotused prioraatid, bailiwickid ja komtuurkondad. Lisaks Suurmeistrile ilmusid uued ning olulised ametikohad, kuhu valiti kõige väärikamaid ja austusväärsemaid rüütleid. Mõned neist ametikohtadest, nagu Suursugune Hospitaller või Ühise Aare Vastuvõtja on senini Ordus eksisteerimas. Ordu peamisteks sümboliteks said valge rist punasel taustal ja kaheksaharuline rist, mida hiljem hakati kutsuma “Malta ristiks”.
Vaatamata märkimisväärsetele ressurssidele, mida rüütliordud said, osutusid need ebapiisavateks, tõrjumaks moslemite kaotatud maade tagasi vallutusi. 1187. aastal Egiptuse ja Süüria sultan Saladin võttis Jeruusalemma ajades sealsed kristlikud valitsejad välja. Alles jäänud kristlikud väed koos rüütliordudega, olid sunnitud põhja poole, Acre linna liikuma.
13. sajandi keskel õnnestus Jeruusalemm tagasi kristliku valitsemise alla saada, kuid see aeg oli üürike. 1291. aastal olid eurooplased Pühalt Maalt tõrjutud ning Hospitaliitide ja Templieeride ordud evakueerusid lahingus kaotatud Akralt lähedalasuvale Küprose saarele.
Ordu Küprosel ja Rhodosel
Hospitaliitide viibimine Küprosel oli lühikest aega. Evakueeritud ordud tundusid potentsiaalsete probleemide allikana Lusignani dünastia kuningatele, kes tol ajal saarel võimu omasid. Mõlemad ordud olid iseseisvad katoliiklikud organisatsioonid, alludes Rooma paavtsile otse, põhjustades pidevaid konflikte omavahel võistlemise ja avaliku vastumeelsuse näitamisega.
Oli ilmselge, et kahe mõjuka ordu jaoks väikesel, Küprose, saarel samaaegne eksisteerimine on mõeldamatu. Hospitaliidid asusid rahulikuma ja kindlama elukoha otsinguile. Peatselt leiti sobiv koht – selleks osutus Egeuse meres, Anatoolia ranniku lähedal asuv Rhodose saar.
14. sajandi alguses oli Rhodose saar ametlikult endiselt Bütsantsi valduses, kuid tegelikuses oli see juba ammu olnud mereröövlite keskuseks, alludes kohalikele kreeka ja moslemi korsaaridele.
1309. aastaks oli vana võim Ordu poolt, mitmeks sajandiks, tõrjutud. Hospitaliitide viibimise ajal Rhodosel oli saare ilme märgatavalt muutunud. 14. sajandi alguses oli ehitatud uusi kindlusi, sh. ka kuulus Rhodose kindlus, mis oli püstitatud Bütsantsi palee varemetele. Rüütlid hakkasid end saare järgi nimetama “Rhodolasteks”.
“Hospitalieeride” ajastul, Rhodosel, oli aktiivselt arenemas kaubandus ning naabritega, sh. Otomani riigiga, diplomaatilised suhted. Pärast Konstantinoopoli vallutamist aastal 1453 jätkas Sultan Mehmed II Türgi laienemist naaber aladele. Suhteliselt rahumeelse kooseksisteerimise järel johanniitidega otsustas sultan 1480. aastal Rhodose oma valdustega liita ja saarelt ordulasi välja ajada. Tänu Grand Master Pierre d’Aubussoni juhtimisele oli türklaste kolmekuuline rünnak tagasilükatud ning oma valduste eest seistud, kuigi läbi suurte kaotuste ja raskuste.
1522. st. 42 aastat hiljem, saabus Sultan Suleiman I Suurepärane Rhodose müüride alla, tuues u 40 tuhandest sõdurist koosneva väe, saare piiramiseks. Peaaegu pool aastat kestnud rünnaku järel vallutati Rhodos. Sultan lasi rüütlitel austusega nende oma kogu relvastuse-, reliikvia- ja varaga saarelt lahkuda. Pärast kahe sajandi õitsengut Rhodosel oli ordu taas sunnitud uut asupaika otsima, jätkamaks võitlust Vahemere islami leviku vastu.
Rüütlid Maltal
Pärast seitsmeaastast rännakut pakkus Euroopa kristliku territooriumi valitseja Charles V ordule võimalust liikuda Maltale. Lisaks sellele ordule anti väike naabersaar Gozo ning hiljuti hispaanlaste pooltPõhja-Aafrika rannikul vallutatud Tripoli linna.
Malta saar oma kuuma kliimaga, kus puudusid jõed ning metsad, ei olnud rüütlitele eriti atraktiivne. Siiski ei olnud neil valikut, ning nad hakkasid saart kindlustama ja arendama. Sellest hetkest alates kuni tänaseni kannavad nad nime “Malta rüütlid”. Mehed pidid omal jõul saart peaaegu nullist üles ehitama, olles sunnitud toetuma peamiselt iseendale ja kasutama märkimisväärseid finantsressursse.
Rhodosel viibimise ajal olid rüütlid tuntud oma suurepärase mereasjandusega. Laevade ehitamise ja nende professionaalne juhtimise kunst jätkus ka Maltal.
Kuigi laevu oli vähe (alla kümne), tekitasid nad hirmu moslemitest meremeeste poolt kasutatavatel mereteedel. Rüütlitel õnnestus mitmeid suuri operatsioone läbi viia, hõivates märkimisväärseid rahalisi ressursse, mis võimaldasid neil tugevdada Malta kaitseinfrastruktuuri. Lisaks inimtehtud kindlustustele ka loodus oli rüütleid aidanud, olles loonud saare keeruka rannajoone lahtedega, vallutamatute kindluste kergeks rajamiseks.
Malta Ordu sõjaline tegevus äratas märkimisväärselt tugevnenud Ottomani impeeriumi huvi.Rüütleid Rhodoselt välja ajanud Sultan Sulemain I kavatses Malta Orduga korrata. 1565. aasta mais, juba oma elu lõpuaastatel, saatis ta suure hulga laevu ning vägesid, Malta vallutamise, Ordu välja ajamise ning saarest Lääne -Vahemere rünnakute eelposti loomise eesmärkiga.
Ent tema plaanid nurjusid – Malta rüütlid koos kohaliku rahvaga, suurmeister Jean Parisot de la Valette juhtimisel, suutsid julmale piiramisele vastu seista ning Sitsiila abiväge oodata.
Türklased kandsid tohutuid kaotusi olles sunnitud sellest piirkonnast igaveseks lahkuma.See sündmus muutus Ordu ajaloos oluliseimaks sündmuseks, tõstes Ordu autoriteeti kristliku maailma riikide seas saavutamatuks kõrguseks. Mõni aasta peale võitu, saarele ehitati linn, millest hiljem saab Malta peallinn, La Valletta- kuulsa Suurmeistri järgi.
Pärast Malta suurt piiramist toimus veel palju sõdu, lahinguid ja olulisi ajaloolisi sündmusi. Kuid aeg läks edasi ja Euroopas algas aktiivse reformatsiooni leviku ajastu. Selle tagajärjed viisid ordu suure hulga valduste ja vara kaotamiseni erinevates riikides, mis olid protestantismi vastu võtnud.
Suure Prantsuse revolutsiooniga 1789. aastal kaotati ordu Prantsusmaal. Kuid Ordule löödi kõige olulisem hoop veidi hiljem, Napoleon Bonaparte’i Egiptuse kampaania ajal, 1798. aastal. Teel Egiptusesse peatus Napoleon´i laevastik Maltal, veepaakide täitmiseks, kuid ordu ei lubanud Prantsuse laevadel valvatud lahte siseneda. Tulemuseks tuli Napoleonilt ultimaatum Maltal alistuda ning ordu oli sunnitud neid tingimusi aktsepteerima, saare kaitsmise jõu puudumise põhjustel. Saar läks Prantsuse jurisdiktsiooni alla, rüütlid pidid aga mandrile kolima,suutes säilitada vaid mõned ordu pühad reliikviad, mille tulevane keiser neile “heldelt” jätta lubas.
1800.aastal Suurbritannia suutis Prantsusmaalt saare vallutada ja sellele koloonia luua, mis kestis 1964 aastani, Malta sisesisvumiseni. Senini üsna tihti aetakse Suveräänset Malta Ordut ja Malta riiki segamini. Need on üle kahe sajandi olnud teineteisest lahus, kuigi neil on pealkirjas sama geograafiline nimi. Diplomaatilised suhted on loodud riikide vahel ja nende suursaadikud on ametisse määratud.
Ordu Venemaa keisririigis
Vene keiser Paul I oli lapsepõlvest saati huvitatud rüütlilugudest ja neist loodud ordernitest. Võib-olla osaliselt seetõttu otsustasid Malta rüütlid pärast Maltalt väljaajamist otsida kaitset keisrilt, pakkudes talle Suurmeistri tiitlit, mida Paul rõõmuga vastu võttis. Paul I nimetati Suurmeistriks ainult de facto, kuna ta ei olnud katoliiklane, see asjaolu takistas tal saamast seda tiitlit de jure. Vaatamata Vene diplomaatide Rooma paavstide pöördumistele, Pius VI-le ja tema järglase Pius VII-le, ei õnnestunud leida võimalust sajanditevanuste reeglite murdmiseks.
Kogu Vene aadlikkond oli õigeusklik, põhjustades katoliiklikule ordule Venemaal väljakutseid, millele polnud lihtsat lahendust.
Situatsiooni leevendamiseks loodi Vene Õigeusu Suurprioraadi, tuginedes eelnevalt eksisteerinud pretsedentidele, mil vastavad Malta ordu harud tekkisid protestantlikuks saanud riikides, väljaspool katoliku Suurmeistri jurisdiktsiooni. Need ordud eksisteerivad endiselt Saksamaal, Rootsis, Hollandis ja Suurbritannias ning neid tunnustab katoliiklik Malta Ordu kui ühist liikmeskonda kuuluvaid.
Paul I tutvustas Malta risti kui ühte kõrgemat autasu Venemaal, mõnikord varjutades isegi impeeriumi kõrgeimat ordenit – Püha Andrease ordenit. Ordu regaalia isegi sai Vene impeeriumi vapi osaks, mis tunnistas kõrgeimat au. Siiski, pärast Pauli mõrvamist 1801. aastal, langes ordu populaarsus Venemaal ja tema järglane, keiser Alexander I, keelas lõpuks 1817. aastal Malta autasude kandmise, lõpetades tegelikult ordu olemasolu Venemaa keisririigi territooriumi. Ordu oli jälle sunnitud uut asukohta otsima.
Kõik teed viivad Rooma
Aastal 1834 otsustas Ordu lõpuks Rooma kolida, kus ta siiani asub. Ordu peamine residents on Magistrali Palee aadressil Via dei Condotti 68, väike tänav, mis asub Hispaania treppide kõrval. LiLisaks sellele paleele kuulub Ordule ka Magistrali villa, Aventinuse mäel. Ordu omab pikaaegseid rendilepinguidCastel Sant’Angelo Roomas ja Fort St. Angelo Maltal Birgu linnas. Just seal, kus Suurmeister de La Valette juhtis kindluse kaitset Maltal 1565. aasta Türgi sissetungi vastu, muutes kindluse Ordu jaoks oluliseks sümboliks.
Mida esindab Malta Ordu tänapäeval? Sajandite jooksul on Ordu täielikult demilitariseerunud, ja selle kõrgemate ohvitseride sõjaväeülikonnad on vaid tseremoniaalne austus ajaloolisele traditsioonile. Ordu peamine tegevus on juba ammu heategevus. Tehes koostööd meditsiiniasutusega üle maailma ja korraldab vabatahtlikku tööd “haigete ja vaeste abistamiseks”, sõltumata nende rahvusest või usutunnistusest. Ordu koosneb umbes 14 000 liikmest ja üle maailma on umbes 100 000 vabatahtlikku.
Ordu patroonluse all tegutseb mitmeid heategevusfonde paljudes riikides, sealhulgas Eestis. Malta Ordu Sihtasutus Eestis on asutatud 2023 aasta mais. Eesti Sihtasutse eesmärgiks on arendada vabatahtlikku tegevust riigis ja rakendada humanitaarprogramme kõigile abivajajatele.