Malta Ordu ajalugu

Ordu loomine

Rüütlite ordu tekkeloosungid ulatuvad esimese ristisõdade aegadesse. Pärast Jeruusalemma vallutamist ristisõdijate poolt 1099. aastal tekkis korraga mitu ordut, millest üks jõudis kõigi ajalooliste sündmuste keerdkäikudele vaatamata püsima jääda kui organisatsioon suveräänsete õigustega, hõivates oma antiikajaloo ja pideva eksistentsi poolest teise koha paavstiriigi järel, mida tänapäeval tuntakse enamasti Vatikani nime all.

Asudes asuma vallutatud Jeruusalemmas, avastasid ristisõdijad kristliku haigla, mille ajalugu ulatub tagasi 7. sajandi algusesse, mil Püha Gregor Suur 600. aastal saatis oma saadiku, abt Probus, Jeruusalemma, et korraldada meditsiiniasutuste ehitamine palveränduritele. Aastal 800 laiendas haiglat Karolingide korralduse alusel. Järgneva perioodi jooksul ehitati haigla, laiendati, hävitati ja taastati uuesti. Viimane taastamine toimus suhteliselt lühikese aja jooksul enne esimest ristisõda, 11. sajandi keskel. Itaalia linna Amalfi kaupmehed, kes olid tol ajal iseseisev kaubanduslik vabariik, said Egiptuse kalifi Ali-al-Zahiri loa taastada varem hävinud haigla palveränduritele. Tol ajal oli pühal maal teekond pikk, raske ja ohtlik, seega vajas palju palverändureid Jeruusalemmas saabumisel meditsiinilist abi. Töö lõpetamisel kaunistasid kaupmehed haiglat nende linna vappiga - Amalfi kaheksanurkse ristiga, mis on tänapäeval palju tuntum kui 'Malta'.

Ristisõdijad, kellest paljud said haavata linna piiramise ajal, vajasid ka meditsiinilist abi. Seejärel hakkasid mõned neist taastumise järel teisi haavatud rüütleid abistama. Pärast seda moodustasid rüütlid erirühma, mis patrullis teed Jaffast, rannikult, kus saabusid laevad Euroopast, Jeruusalemma, mis asus veidi sisemaal. Rüütlid abistasid neid ohutu tee tagamisel palverändu lõpule viia, sest see teekond palveränduritele esitas mõningaid ohte, kuna kohalikud jõugud võisid neid rünnata.

Tulemusena kujunes haigla ümber organisatsioon, mille Gerard, benediktiini munk, asutas. Kuna haigla asus endise pühaku Johannese kiriku kohal, hakkasid rüütlid end nimetama Johannitideks või lihtsalt hospidalistideks. 15. veebruaril 1113. aastal andis paavst Paschalis II välja buli, milles tunnustas Johannitide Jeruusalemma haigla ordrit ja võttis selle oma isikliku patrooni alla. Sellest hetkest alates algab ametlikult ordri eksistents, mida hiljem nimetatakse Malta ordriks. Siiski kulub natuke rohkem kui 400 aastat enne, kui ordu kolib Maltale oma alaliseks asupaigaks.

Malta saare vallutamine

1565. aastal asus suur osa Malta rüütlitest Maltale. Nad tulid Rhodoselt, kust nad välja saadeti pärast linnuse lüüasaamist. Maltal ootasid neid vaid üksikud külad ja mahajäetud kindlused. Kuid suurmeister, kelleks oli Jean Parisot de la Valette, nägi saare strateegilist asendit Vahemeres ja otsustas selle enda kasuks pöörata. Ta hakkas saart kaitsema, ehitades uusi kindlusi ja laiendades olemasolevaid. Seejuures kulutas ta kogu ordu vara, võttes laene ja võttes laenu, kuid ta suutis oma eesmärgi saavutada.

Malta saar ei tundunud rüütlitele atraktiivne - jõgede ja metsade puudumine, kuum kliima, araabiakeelne, kuid kristlane väike rahvastik. Siiski ei jäänud muud üle, ja rüütlid hakkasid saart kindlustama ja arendama. Sellest hetkest alates omandasid nad selle nime, mida nad kannavad tänaseni - 'Malta rüütlid'. Saar tuli peaaegu nullist üles ehitada, mis nõudis tõsiseid finantsressursse, ja rüütlid pidid selleks peamiselt enda peale toetuma.

Ordu militariseerimine oli loomulik reaktsioon - nad olid alati pidanud end kaitsma paganate rünnakute eest, kuid nüüd, kus nad olid peaaegu eranditult liikunud sõjalisest monniksusest sõjaliseks, pöörasid nad täielikult pagana vastu. Nende roll oli peatada islami laienemine Vahemere idaosas ja kaitsta kristlust oma väikese saare jõupingutustega.

Ordu militaarne tegevus Maltal ei jäänud märkamatuks märkimisväärselt tugevnenud Osmanite impeeriumile. Sultan Süleyman I, kes oli kunagi rüütlid Rhodoselt välja ajanud, kavatses seda korrata Maltal. Mais 1565, juba oma langemisaastate jooksul, saatis ta Malta vallutamiseks suure hulga laevu ja vägesid, et sealt rüütlid välja ajada ja luua väljapost rünnakuteks lääne Vahemere riikide vastu. Kuid tema plaanid nurjasid - rüütlid ja Malta inimesed, suurmeister Jean Parisot de la Valette juhtimisel, suutsid vastu pidada julmale piiramisele ja oodata tuge Siciliast. Turgid kannatasid tohutuid kaotusi ja pidid sellest piirkonnast igaveseks lahkuma. See sündmus sai ordu ajaloos üheks olulisemaks ja tõstis selle autoriteeti kristliku maailma riikide seas saavutamatuks. Mõni aasta pärast seda võitu ehitati saarele linn, mis hiljem sai Malta pealinnaks ja sai nime kõige kuulsama suurmeistri - La Valletta järgi.

Malta rüütlid

Rüütlite ordu tekkeloosungid ulatuvad esimese ristisõdade aegadesse. Pärast Jeruusalemma vallutamist ristisõdijate poolt 1099. aastal tekkis korraga mitu ordut, millest üks jõudis kõigi ajalooliste sündmuste keerdkäikudele vaatamata püsima jääda kui organisatsioon suveräänsete õigustega, hõivates oma antiikajaloo ja pideva eksistentsi poolest teise koha paavstiriigi järel, mida tänapäeval tuntakse enamasti Vatikani nime all.

Ordu, mis algselt oli suunatud Jeruusalemma haigla pidamisele ja ristisõdijatele meditsiinilise abi osutamisele, kujunes peagi täielikult sõjaliseks organisatsiooniks, mis võitles pagana, kristlaste ja isegi omaenda vendade vastu. Nende tegevus ei piirdunud Jeruusalemma ümbrusega, vaid hõlmas kogu Euroopat ja Lähis-Ida. Nad käisid pidevalt ristisõdijate ringkäigul, otsides uusi liikmeid, annetusi ja lüüasaamist. Kuid nende peamine eesmärk oli Ida, kus nad püüdsid korduvalt taastada ristisõdade kunagist hiilgust.

„Hospitaliitide“ ajastul arenes Rhodose kaubandus aktiivselt ning loodi diplomaatilisi suhteid naabritega, sealhulgas Otomani riigiga. Pärast Konstantinoopoli vallutamist aastal 1453 jätkas sultan Mehmed II türklaste laienemist naabermaadesse. Pärast suhteliselt rahumeelset kooselu Johannitidega otsustas sultan aastal 1480 Rhodose oma valdustesse liita ja lõpetada Ordu eksisteerimise sellel saarel. Selle tulemusena piirasid türklased Rhodost kolm kuud, kuid rüütlid Grand Master Pierre d’Aubussoni juhtimisel suutsid suure raskuse ja kaotustega oma valdusi kaitsta.

Siiski, 42 aastat hiljem tulid türklased uuesti. Aastal 1522 ilmus Sultani Suleiman I Suurepärane Rhodose müüride alla ja tõi kaasa tohutu armeega, mis koosnes 30 kuni 40 tuhandest sõdurist. Pärast peaaegu pooleaastast piiramist langes Rhodos ning Sultan lubas rüütlitel saarel lahkuda auväärsetel tingimustel, jättes neile kõik relvad, vara ja reliikviad. Pärast kahte sajandit õitsengut Rhodosel pidi Ordu otsima uut varjupaika, et jätkata võitlust islami leviku vastu Vahemerel.

Malta rüütlid

Pärast seitset aastat rändamist Euroopa kristlike valitsejate territooriumitel pakuti ordule lõpuks liikuda Maltale 1530. aastal keiser Karl V poolt. Lisaks sellele sai ordu väikese naabersaare Gozo ja hiljuti Hispaania poolt vallutatud Liibüa rannikul asuva linna Tripoli.

Malta saar ei tundunud rüütlitele atraktiivne - jõgede ja metsade puudumine, kuum kliima, araabiakeelne, kuid kristlane väike rahvastik. Siiski ei jäänud muud üle, ja rüütlid hakkasid saart kindlustama ja arendama. Sellest hetkest alates omandasid nad selle nime, mida nad kannavad tänaseni - 'Malta rüütlid'. Saar tuli peaaegu nullist üles ehitada, mis nõudis tõsiseid finantsressursse, ja rüütlid pidid selleks peamiselt enda peale toetuma.

Juba Rhodosel olles valdasid rüütlid meresõda täiuslikult. Nad ehitasid suurepäraseid galeere ja haldasid neid äärmiselt professionaalselt. Maltal jätkus merekunsti arendamine. Kuigi galeere oli vähe (vähem kui kümme), hirmutasid nad muslimite mereteid. Rüütlid suutsid läbi viia mitu suurt operatsiooni märkimisväärsete finantsressursside püüdmiseks, mis võimaldas neil tugevdada Malta kaitseinfrastruktuuri. Lisaks inimese loodud kindlustele aitasid rüütleid loodus ise, luues saare keeruka rannajoone mugavate lahtedega, kus võisid paikneda vallutamatud kindlused.

Ordu militaarne tegevus Maltal ei jäänud märkamatuks märkimisväärselt tugevnenud Osmanite impeeriumile. Sultan Süleyman I, kes oli kunagi rüütlid Rhodoselt välja ajanud, kavatses seda korrata Maltal. Mais 1565, juba oma langemisaastate jooksul, saatis ta Malta vallutamiseks suure hulga laevu ja vägesid, et sealt rüütlid välja ajada ja luua väljapost rünnakuteks lääne Vahemere riikide vastu. Kuid tema plaanid nurjasid - rüütlid ja Malta inimesed, suurmeister Jean Parisot de la Valette juhtimisel, suutsid vastu pidada julmale piiramisele ja oodata tuge Siciliast. Turgid kannatasid tohutuid kaotusi ja pidid sellest piirkonnast igaveseks lahkuma. See sündmus sai ordu ajaloos üheks olulisemaks ja tõstis selle autoriteeti kristliku maailma riikide seas saavutamatuks. Mõni aasta pärast seda võitu ehitati saarele linn, mis hiljem sai Malta pealinnaks ja sai nime kõige kuulsama suurmeistri - La Valletta järgi.

Pärast Malta suurt piiramist toimus palju rohkem sõdu, lahinguid ja tähtsaid ajaloolisi sündmusi. Kuid aeg möödus ja algas aktiivne reformatsiooni leviku ajastu Euroopas. Selle tagajärjel kaotas ordu suure hulga valdusi ja vara erinevates protestantismi hõlmavates riikides.

Suur Prantsuse revolutsioon 1789. aastal kaotas ordu Prantsusmaal. Kuid ordule tehti kõige märgatavam löök veidi hiljem, Napoleon Bonaparte'i Egiptuse sõjakäigu ajal 1798. aastal. Teel Egiptusesse peatus Napoleon oma laevastik Maltal, et täiendada veevarusid, kuid ordu ei lubanud prantsuse laevu valvatud lahte. Tulemus oli Napoleonilt Maltale alistumise ultimaatum, ja ordu pidi tema tingimused vastu võtma, kuna neil puudus ilmselgelt jõud saare kaitsmiseks. Saar sattus Prantsuse jurisdiktsiooni alla ja rüütlid pidid mandrile kolima, säilitades vaid mõned ordule „lahkelt“ jäetud pühad reliikviad, mille tulevane keiser.

Hiljem, aastal 1800 vallutas Suurbritannia Maltal saare Prantsusmaalt, luues sinna koloonia, mis eksisteeris selles staatuses kuni iseseisvumiseni 1964. aastal. Tänaseni on tavaline segi ajada Malta Suveräänse Sõjalise Malta Ordu riigiga. Need on täiesti erinevad ja pole omavahel seotud rohkem kui kaks sajandit, kuigi neil on pealkirjas sama geograafiline nimi. Riikide vahel on loodud diplomaatilised suhted ja on määratud suursaadikud.

Ordu Vene Impeeriumis

Vene keiser Paul I oli juba lapsepõlvest peale huvitatud rüütli lugudest ja nende loodud ordenitest. Osaliselt sellest tulenevalt otsustasid Malta rüütlid pärast Maltalt väljaajamist otsida kaitset keiser Paulilt ja pakusid talle isegi suurmeistri tiitlit, mida ta rõõmuga vastu võttis. Siiski sai Paul I suurmeistriks ainult de facto, kuna ta ei olnud katoliiklane, ja see asjaolu takistas tal selle tiitli de jure saamist. Hoolimata Vene diplomaatide pöördumistest kahe rooma paavsti, Pius VI ja tema järglase Pius VII poole, ei leitud sajanditepikkuseid reegleid purustada võimalikuks.

Terve Vene aadli enamik oli ülekaalukalt õigeusklik, seega tundus katoliku ordu Venemaal olevat lahendamatu kokkupõrge. Osaliselt ületati see, luues Vene Õigeusu Suurpriori, tuginedes eelnevalt eksisteerinud pretsedentidele, kui vastavad Malta ordud tekkisid protestantlikesse riikidesse, väljaspool katoliku suurmeistri jurisdiktsiooni. Need ordud eksisteerivad siiani Saksamaal, Rootsis, Hollandis ja Suurbritannias ning neid tunnustab katoliku Malta ordu osana ühise ühenduse liikmesuse.

Paul I tutvustas Malta risti üht kõrgeimat autasu Venemaal, mis mõnikord ületas impeeriumi kõrgeima ordeni - St. Andrew oma. Ordu atribuudid said osaks isegi Vene impeeriumi vappi, mis tunnistas kõrget austust. Kuid pärast Pauli 1801. aastal toimunud mõrvamist vähenes Malta ordu populaarsus Venemaal ja tema järglane, keiser Aleksander I, keelas 1817. aastal Malta autasude kandmise, lõpetades tegelikult ordu eksistentsi Vene impeeriumi territooriumil. Ja jälle pidi ordu otsima uue asukoha.

Kõik teed viivad Rooma

1834. aastal otsustas ordu lõpuks asuda Rooma, kus ta püsib tänaseni. Ordu peamine elukoht on Magistrali palee Via dei Condotti 68, väike tänav, mis asub Hispaania treppide kõrval. Lisaks sellele on ordu käsutuses Magistrali villa Aventinuses. Ordu on ka pikendanud renti Castel Sant'Angelo Roomas ja Fort St. Angelo Maltal asuvas Birgu linnas. Just sellel kindlusel juhtis suurmeister de La Valette Maltal türklaste vastu rünnaku eest 1565. aastal kaitset, tehes kindluse sümboli tähtsaks ordule.

Mida tänapäeval Malta Ordu esindab? Sajandite jooksul on ordu täielikult demilitariseerunud ja selle vanemohvitseride sõjaväelised mundrid on lihtsalt tseremooniaks, nende rolli täidavad nüüd ametnikud ja diplomaadid. Ordu tegeleb peamiselt heategevuse ja humanitaarabiga. Nad pakuvad humanitaarabi kogu maailmas, olles olnud seotud mitmete loodusõnnetuste ja humanitaarkriiside abistamisega. Nad osutavad ka tervishoiuabi vaestele ja eakatele kogukondadele.