Malteeserid elupäästva esmaabi koolitusel – sest üksainus tegu või hetk võib päästa inimese elu

Aprillis osalesid Malta Ordu Eesti vabatahtlikud kahel koolitusel: elupäästev esmaabi ning väljakutsed suhtluses eakatega.

Esmaabikoolitusel omandasid vabatahtlikud praktilised oskused, et tulla toime kriitilistes olukordades, kus üks õige hetk, otsus ja tegu võivad päästa inimese elu. Teadvusekaotus, hingamisraskused, šokk, verejooks või elektritrauma – iga selline juhtum nõuab kiiret ja teadlikku sekkumist. Läbiv sõnum oli lihtne, kuid liigutav: iga inimene võib olla elupäästja – vaja on vaid teadmisi ja tegutsemisjulgust.

Elupäästva esmaabi koolitust viis läbi kogenud esmaabikoolitaja Eva Mari Müts, kes töötab igapäevaselt intensiivraviosakonnas ning puutub pidevalt kokku kriitiliste olukordadega. Varasemast on Eval viieaastane kogemus kiirabis ja nelja-aastane töökogemus erakorralise meditsiini osakonnas.

„Meditsiin muutub ajas. Meil, elukutselistel töötajatel, on 60 koolitustundi aastas. Kuna olen ise Punase Risti esmaabikoolitaja, siis pean iga kahe aasta tagant uute algoritmidega kurssi viima,“ räägib Eva oma tööst.

Käibetõed võivad olla isegi ohtlikud

Üks koolitusel osalenu oli pühendunud malteeser Agnes Tuur. Uute teadmiste ja oskuste kõrval selgus, et mõnedki käibetõdedena tuntud esmaabilahendused võivad osutuda isegi ohtlikeks.

Näiteks põletuse puhul on mõistlik panna käsi leige vee alla ja kutsuda vajadusel kiirabi või määrida ise leevendavat kreemi. Põletatud kohta külma vee alla pista ei ole hea mõte – see võib suunata põletuse sügavamale naha alla, mis on veelgi ohtlikum.

Tugeva verejooksu puhul ei ole žguti tegemine alati õige lahendus. Parem on teha rõhkside. „On juhtunud, et valesti seotud žguti tõttu tuli noorel lapsel käsi amputeerida. Kui jäsemes veri kinni suruda, ei pääse hapnik kudedesse, tekib vere seiskumine ja žguti eemaldamisel on veremürgituse oht – see võib lõppeda surmaga. See on tõsine ja karm õppetund,“ meenutab Agnes.

„Epilepsiahoo puhul tuleb inimene panna pikali ning vältida, et ta end vigastaks. Mitte mingil juhul ei tohi midagi suhu panna – vastupidiselt levinud arvamusele võib see põhjustada lisakahjustusi,“ täpsustab ta.

Ei tee paha ka teada, et elustamise puhul tuleks võimalusel alati keegi appi kutsuda. Põhjuseks on see, et üksinda ei suuda inimene 10 minutit järjest elustada – see on tõsine füüsiline pingutus. „Tegime proovi nukkude peal ja juba kaks minutit tundus meeletult pikk aeg – käed lihtsalt väsivad ära,“ lisab Agnes.

Eeskuju Lääne- ja Kesk-Euroopast

Selleks, et kõik omandatud teadmised meelest ei kaoks, said osalejad koolituse lõpus kaasa infosedeli, millel on koolituse põhipunktid kokkuvõtlikult kirjas. Seda sedelit tasub hoida autos või käekotis – ootamatus kriisiolukorras võib just sellest sõltuda inimese elu.

Suuremates ja traditsioonidega Lääne-Euroopa riikides on Malta Ordu meditsiiniline personal väga kõrgel tasemel. Meie käsutuses on terved kiirabibrigaadid, autod, kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid ja tehnika. Eestis on ordu tegevus veel üsna noor, kuid toimunud koolitused on oluline samm selles suunas.

Miks ei võiks ka Tallinna või teiste Eesti linnade tänavatel tulevikus vurada Malta Ordu kiirabibussid, mis toetavad riiklikku meditsiinipersonali?

Empaatia ja teadmised suhtlemisel eakatega

Päeva teises pooles jagas psühholoog Kristina Jelõkova teadmisi, mis aitavad paremini mõista eakate vajadusi ja käitumist. Räägiti levinumatest neurodegeneratiivsetest haigustest, nagu Alzheimeri ja Parkinsoni tõbi, ning sellest, kuidas need mõjutavad eakate suhtlemist ja toimetulekut igapäevaelus.

Kristina käsitles ka vabatahtliku tööga kaasnevaid emotsionaalseid väljakutseid – kiindumust, läbipõlemise riski ning vajadust hoolitseda oma vaimse heaolu eest. Osalejad õppisid aktiivse kuulamise ja empaatilise suhtlemise tehnikaid. Koolituse keskne sõnum oli: julgus suhestuda eakatega ja neid toetada sünnib teadmistest.

Koolituspäev ei olnud ainult õppimine, vaid ka võimalus kohtuda, kogemusi jagada ning ühiselt mõelda, kuidas paremini abivajajaid toetada.

Artikli autor: Lennart Käämer